„Täempe om väegä ää ilm,“ mõtel mütäs Mati, „tahas peris kõndme minna. Aga ütsinde om väegä igav, pias kelleki üten kutsme.“ Mütäs Mati kõnd edesi ja näi äitsmide pääl ilust ärmätise muudu võrku: „Oi, siin om ärrä ämlik Ärni oma ärmätisvõrgu tennü. Ma pias temä endege üten kutsme. Ärrä Ärni, tule miuge kõndme!“ Ämlik Ärni vastas rõõmuge: „Mia tule ää meelege, sest nurme pääl om väegä iluse äitsme ja miul miildip nende pääle ärmätisvõrke tetä. Sinna om ää ällü sääde ja ämliguäiäkse saave sääl kiiku.“ Mütäs Mati ütel selle pääle: „miul miildip kah väegä kiiku.“ „Päe om viil kõrges ja me jõvvame viil kiiku kah,“ kost selle pääle ämlik Ärni.