Mütäs ärgäs ommuku aigsaste oma mullatsen sängin üles. Oma sängin om uni iki magus. Linnukse säng om puuossa pääl. Sääl pehmen pesän kasvave sirgupoja. Emä võtt na üüses siiva ala ja tuul kussutes magame. Mõtssia säng om paksu kuuse all. Sääl sünnive keväde ilma tillikse põrsa. Jänesse säng om mõtsan samblasülen. A teol om oma koda ja säng kik sii aig üten. „Õnnes om egälütel kunnigil kodukotus ja oma säng,“ mõtel mütäs ja karas sängist vällä.