Tigu Tiiu taht mütäs Matit tänäde temä päästmise iist. Ta tei kutse.

Vägä austet Mütäs Mati Mia ooda siut puulbe õhtu kell viis suure tamme ala tänutiile. Tigu Tiiu

Tigu palles tihast Tiitu, et sii kutse mütäs Matile viis. Mati tänäs sihandse iluse kutse iist. Puulbe panni mütäs Mati endel musta mulgi kuvve selgä ja kaapkübäre pähä. Pidurõõvin läits ta tigu Tiiu manu. Tigu olli tamme ala kivi pääle lavva sääden. Kivi pääl ollive lilliline tiikann ja kuldise tiitassi. Kannu sihen olli lämmi tiivesi. Tiiu olli esi kütseten iluse munakoogi kah. Mütäs Matil ollive lilli kah üten. Tigu Tiiu palles: „Ole ää ja istu maha. Mia siut oma tarre ei palle, sest siu jaos om sii raasike tillike, aga mia taha siut tänäde miu elu päästmise iist sääl linaleon.“ Mütäs ütel selle pääle: „Sii es ole üldse suur tegu, aga mia juu siuge ää meelege tiid ja süü siu kütsetet munakuuki. Aitümä iluse puulbe iist.“