Õvve pääl olli vana linaligu. Mütäs Mati olli just nõna maa siist vällä pisten, ku kost õrn ääl. „Appi, appi, mia sadasi lompi!“ Mati kai ümmerringi ja näi, et tigu Tiiu olli üten oma koage vette pudunu ja es saa kudaki vällä. „Ooda, ma tule ja avite siut!“ üüd Mati. Mütäs läits kippelt lombi manu. Tiiu nägu olli peris eitunu. Mati tõst tigu Tiiu vii siist vällä. Tigu Tiiu ütel: „Siust, mütäs, olli miul suur tugi ja sii olli miu jaos peris suur vägitegu.“