Mütäs Mati tulli maa alt vällä. Temä ihen olli nelläkandiline põllulapp. Nurm olli täis ilusit sinitsit äitsmit. „Küll om iluse lilli!“ ütel Mati. „Nii ei ole lilli,“ lõõrit lõoke ülevest. „Sii om lina. Lina lõigates ja leotedes. Peräst saap sellest rõõvas. Rõõvast tetäs linu ja linikit, palajit ja leite,“ sellät lõoke. Lõokse laul kõlas üle linapõllu.