Mütäs Mati taht lämmel suveüül kõndme minna. Ta pand endel üükse ümmer ja kõnd ütsinde rüäpõllu manu. Rüälilli äitsnive. Üü olli ilus. Mütäs Mati kuul mõtsast üükulli üidu „uh-uh-uu“. Mütäs eitus selle pääle ja mõtel, mikeperäst ta küll üüseld sedäsi röögip. Mütäs läits üle rüäpõllu üükulli manu. Üükull ist mõtsa veeren üleven puu otsan. Mati küsk: „Mikeperäst sa üüseld sedäsi röögit?“ Üükull vastas: „Miul miildip üüse ütsinde uiku ja tõistel selle ilust laulda.“ „Kas ütsinde üüse igäv ei ole?“ küsse mütäs Mati. „Üüseld om kigel tüü tettü ja lastel uneaig. Kikk om rahulik ja tasa. Sii om kige ilusemp aig miu jaos, sest mia ole üüluum.“ „Ääd üütüüd sulle sis!“ ütel mütäs Mati.