Mütäs Mati sorgas ommuku nõna ubinepuu alt maa siist vällä. Ta tõi toobige toibet vett, mõsk amba ja suu puhtas. Ütsinde olli kurb olla. „Oles mul üits sõber,“ mõtel Mati. Äkki lennäs vabarnevarre pääle imeilus kõllaste siibege liblik. „Kes sia olet?“ uur mütäs. „Mia ole liblik Imbi,“ vastas võõras. Matil olli äbi, et ta liblikut kohe ärä es tunne. Lambaaia puult tulli nobeste lennäten kärbläne Ärbi. Ta ist kah vabarnevarre pääle. „Täembe om ää lämmi ilm,“ ütel kärbläne. „Kas te tahas miu sõbra olla?“ küsk Mati. „Muduki tahame,“ vastassive liblik ja kärbläne. Müttäl olli ää miil, et ta olli omal tore sõbra saanu.