Mati sorgas nõna mõtsa veeren maa siist vällä. Ümmerringi ollive seene. Olli tillembit ja suurembit, alle ja verevit, egät värmi. Mütäs mõtel, mes seendege tetä. Lähiksen kõnd Mari korvige. Ta lõigas seene väitsege jala päält maha ja panni korvi. „Mesjaos sa neid siini korjat?“ uur Mati. „Ma vii nii kodu ja emä tiip neist ääd seenekastust. Ma käi egä sügüse seenil,“ kõnel Mari. Nüid olli matil seenelugu selge.